Personaalne taastumine kui ainulaadne teekond
Taastumist kirjeldatakse tänapäeval üha enam isikliku ja individuaalse protsessina, mitte ainult haigussümptomite vähenemisena. Ühe mõjukama taastumise definitsiooni esitas William Anthony (1993), kelle sõnul on taastumine sügavalt isiklik ja ainulaadne protsess, mille käigus inimene muudab oma hoiakuid, väärtusi, tundeid, eesmärke, oskusi ja rolle. Taastumine tähendab võimalust elada rahuldust pakkuvat, lootusrikast ja tähenduslikku elu ka siis, kui haavatavus või terviseprobleemid ei kao täielikult (Anthony, 1993, viidatud Wilken, 2024 järgi).
Kaasaegses taastumiskäsitluses ei keskenduta enam ainult psüühika haigusele, vaid laiemalt inimese haavatavusele ning selle seostele elukogemuste, traumade, sotsiaalsete tingimuste ja keskkonnaga. Taastumine tähendab seetõttu eelkõige inimese võimet luua oma kogemustele tähendus, taastada eneseusk ning leida uus suund elus (Wilken, 2024).
Taastumise neli mõõdet
Van der Stel (2017) eristab nelja omavahel seotud taastumise vormi.
Personaalne taastumine
Personaalne taastumine tähendab inimese enda kogemust taastumisprotsessist. Selle keskmes on elu tähenduse leidmine, oma elu üle kontrolli taastamine ning tuleviku kujundamine. Oluline osa sellest protsessist on mineviku kogemuste mõtestamine, nende aktsepteerimine ning oma vastupidavuse ja tugevuste teadvustamine. Küsimus ei ole üksnes selles, mis inimesega juhtus, vaid ka selles, mida ta oma kogemustest õpib ja kuidas neid tuleviku ülesehitamisel kasutada saab (Wilken, 2024).
Kliiniline taastumine
Kliiniline ehk meditsiiniline taastumine viitab sümptomite vähenemisele või kadumisele. Näiteks võivad depressiooni- või psühhoosisümptomid taanduda ning inimene ei vasta enam konkreetse diagnoosi kriteeriumidele. Traditsiooniliselt seostati taastumist peamiselt selle mõõtmega, kuid tänapäeval nähakse seda vaid ühe osana laiemast taastumisprotsessist (Wilken, 2024).
Funktsionaalne taastumine
Funktsionaalne taastumine tähendab nende oskuste ja võimete taastumist, mis võimaldavad inimesel oma elu juhtida. Selle hulka kuuluvad planeerimisoskus, tähelepanu, motivatsioon, enesedistsipliin ja probleemide lahendamine. Need nn täidesaatvad funktsioonid võimaldavad eneseregulatsiooni ehk võimet oma käitumist suunata, otsuseid teha ning vastutust võtta. Funktsionaalne taastumine toetab autonoomiat, enesemääramist ja iseseisvat toimetulekut (Van der Stel, 2013; 2017; Wilken, 2024).
Sotsiaalne taastumine
Sotsiaalne taastumine puudutab inimese positsiooni ühiskonnas ning hõlmab eluase, tööd, sissetulekut, haridust, suhteid ja kogukonda kuulumist. Taastumine tähendab siin võimalust osaleda kogukonnaelus, täita tähenduslikke rolle ning luua ja säilitada vastastikku toetavaid suhteid (Wilken, 2024).
Wilken (2024) rõhutab, et inimese tegelikus taastumiskogemuses põimuvad kõik need neli mõõdet ning neid ei saa üksteisest rangelt eraldada.
Taastumisprotsessi etapid
Taastumine ei toimu korraga, vaid areneb järk-järgult. Erinevad autorid on kirjeldanud taastumisteekonda etappide kaudu (Andresen jt, 2003; Spaniol jt, 2002; Young & Ensing, 1999).
Wilken (2024) kirjeldab taastumist kolme peamise faasina:
1. Stabiliseerumine
Esimene ülesanne on kriisist väljumine ja kontrolli taastamine elu üle. Selles faasis keskendutakse sümptomite leevendamisele, turvalisuse loomisele ning igapäevase toimetuleku taastamisele. Oluline on taastada side iseendaga ning saavutada elementaarne stabiilsus.
2. Ümberorienteerumine
Kui olukord stabiliseerub, hakkab inimene otsima selgitusi oma kogemustele ning kujundama uut arusaama iseendast. Selles etapis tegeletakse identiteedi taastamise, tugevuste avastamise ja tuleviku eesmärkide sõnastamisega. Inimene õpib võtma vastutust oma elu eest ja leidma uusi võimalusi osalemiseks ning arenguks (Wilken, 2024).
3. Taasintegreerumine
Kolmandas etapis keskendutakse tähenduslike tegevuste, suhete ja sotsiaalsete rollide taastamisele. Inimene liigub järk-järgult tagasi kogukonda, tööellu, õppesse või muudesse talle olulistesse eluvaldkondadesse. Taastumine väljendub siin aktiivses osalemises ja kuulumises (Wilken, 2024).
Taastumine on dünaamiline protsess
Taastumine ei kulge sirgjooneliselt. Inimese teel võib esineda tagasilööke, kriise, edasiminekuid ja seisakuid. Taastumine on pigem õppimisprotsess, mille käigus inimene arendab uusi teadmisi, oskusi ja toimetulekuviise. Wilken (2024) toob välja neli peamist arenguväljakutset:
- õppida toime tulema oma haavatavusega;
- mõtestada ja töödelda keerulisi elukogemusi;
- kujundada positiivne identiteet, mis ei põhine üksnes haigusel või probleemidel;
- arendada tähenduslikke tegevusi ja sotsiaalseid rolle.
CHIME mudel ja taastumise tugisambad
Leamy ja kolleegid (2011) koondasid taastumise peamised elemendid CHIME-mudelisse, mille viis komponenti on:
- Connectedness – seotus ja kuuluvus;
- Hope – lootus ja optimism;
- Identity – positiivne identiteet;
- Meaning – elu tähendus;
- Empowerment – võimestatus ja kontroll oma elu üle.
Wilken (2024) seob need põhimõtted CARe-mudeli viie taastumise tugisambaga:
- lootust ja motivatsiooni toetavad tegurid;
- eneseregulatsiooni ja vastutuse võtmise oskused;
- identiteedi taastamine ja tugevdamine;
- sotsiaalne osalus ning tähenduslikud rollid;
- taastumist toetavad ressursid, sealhulgas lähedased, kogemuskaaslased ja professionaalid.
Kokkuvõtteks
Personaalne taastumine on individuaalne arenguprotsess, mille käigus inimene liigub eraldatusest ühendatuse poole ning leiab uue tähenduse oma elule. Taastumine hõlmab psühholoogilisi, sotsiaalseid, eksistentsiaalseid ja praktilisi muutusi ning ei piirdu sümptomite vähenemisega. Olulist rolli mängivad lootus, tähenduslikud suhted, eneseusk, sotsiaalne osalus ning teiste inimeste pakutav toetus. Taastumist võib mõista protsessina, kus inimene taastab ühenduse iseenda, teiste inimeste ja kogukonnaga ning kujundab enda jaoks tähendusliku tuleviku (Wilken, 2024).
Allikas:
Wilken, J. P. (2024). Recovery: A deeply personal, unique process. Õppematerjal, juuli 2024.
https://thecare-network.com/recovery/
Anthony, W. A., Cohen, M., & Farkas, M. (1998). Psühhiaatriline rehabilitatsioon (P. Lääne, tlk). Tartu: Eesti Psühholoogilise Rehabilitatsiooni Assotsiatsioon. Digitaliseeritud väljaanne Eesti Kirjandusmuuseumi digikogus. Kättesaadav Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu materjalide lehel ( HUB). http://www.epry.ee/care-mudel/taastumine .
Viited ja loe lisaks:
Andresen, R., Oades, L., & Caputi, P. (2003). The experience of recovery from schizophrenia: Towards an empirically validated stage model. Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 37(5), 586-594.
Anthony, W. A. (1993). Recovery from mental illness: The guiding vision of the mental health service system in the 1990s. Psychosocial Rehabilitation Journal, 16(4), 11-23.
Leamy, M., Bird, V., Le Boutillier, C., Williams, J., & Slade, M. (2011). Conceptual framework for personal recovery in mental health: Systematic review and narrative synthesis. British Journal of Psychiatry, 199(6), 445-452. https://doi.org/10.1192/bjp.bp.110.083733
Van der Stel, J. (2013). Focus op zelfregulatie. Amsterdam: Boom.
Van der Stel, J. (2017). Compassie en herstel. Bussum: Coutinho.
Wilken, J. P. (2024). Recovery: A deeply personal, unique process. Õppematerjal, juuli 2024.
Wolf, J. (2017). Herstelwerk. Bussum: Coutinho.