Räägime stigmaga kaasnevatest riskidest
Sotsiaalne kaasatus on taastumisorientatsiooni, kogukonnapõhise töö ja inimõiguste keskne mõiste. Inimesed, kellel on vaimse tervise raskused, puue või muu haavatav olukord, kogevad sageli takistusi hariduses, tööturul, eluaseme saamisel, kogukonnaelus osalemisel ja sotsiaalsete suhete loomisel. Nende takistuste tulemusena võib kujuneda sotsiaalne tõrjutus, mis mõjutab inimese elukvaliteeti, heaolu ja võimalusi ühiskonnas osaleda (Knevel, 2024).
Levitas ja kaasautorid defineerivad sotsiaalset tõrjutust kui mitmemõõtmelist protsessi, mille käigus inimestel puudub ligipääs ressurssidele, õigustele, teenustele ja võimalustele osaleda ühiskonna tavapärastes tegevustes ning sotsiaalsetes suhetes (Levitas jt, 2007, viidatud Knevel, 2024 järgi). Sotsiaalne tõrjutus ei tähenda üksnes materiaalset puudust, vaid ka kogemust, et inimene ei kuulu kogukonda ega saa selles täisväärtuslikult osaleda.
Miks on sotsiaalne kaasatus oluline?
Sotsiaalsel kaasatusel on oluline mõju nii inimese heaolule kui ka kogukonna arengule. Uuringud näitavad, et kaasatus toetab isiklikku arengut, suurendab enesekindlust ja iseseisvust ning loob võimalusi tähenduslike suhete kujunemiseks. Samuti soodustab see positiivseid hoiakuid kogukonnas, vähendab vaesuse riski ning parandab vaimset ja füüsilist tervist. Sotsiaalne kaasatus on seotud kõrgema elukvaliteedi ja suurema majandusliku turvalisusega (Knevel, 2024; Boardman, 2011; Schalock jt, 2004).
Sotsiaalse kaasatuse põhikomponendid
Kuigi sotsiaalse kaasatuse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone, korduvad kirjanduses mitmed olulised tunnused. Sotsiaalset kaasatust iseloomustavad:
- kuuluvustunne ja kogukonna osaks olemine;
- kogemus, et inimest aktsepteeritakse tema eripära ja individuaalsusega;
- tähenduslikud ja vastastikused suhted teiste inimestega;
- võimalus teha valikuid ning mõjutada oma elu puudutavaid otsuseid;
- kompetentsuse ja võimekuse kogemine;
- nii professionaalse kui ka loomuliku toetuse olemasolu (Knevel, 2024; Wright & Stickley, 2013).
Need komponendid avalduvad erinevates eluvaldkondades, nagu töö, haridus, elamistingimused, vaba aeg, sotsiaalsed suhted ja kogukonnaelu.
Sotsiaalne kaasatus kui inimõigus
Sotsiaalne kaasatus on tihedalt seotud inimõigustega. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon rõhutab, et kõikidel inimestel peab olema võimalus osaleda ühiskonnas võrdsetel alustel. Kaasatus ei tähenda üksnes inimese kohanemist olemasoleva süsteemiga, vaid ka keskkondade, teenuste ja ühiskondlike struktuuride kujundamist selliselt, et need oleksid kõigile ligipääsetavad ja osalemist võimaldavad (United Nations Committee on the Rights of Persons with Disabilities, 2016; Knevel, 2024).
ÜRO määratleb sotsiaalset kaasatust kui protsessi, mille eesmärk on parandada ebasoodsamas olukorras inimeste võimalusi ühiskonnaelus osalemiseks, suurendades ligipääsu ressurssidele, otsustusõigust, osalemisvõimalusi ning õiguste kaitset (United Nations, 2016; Knevel, 2024).
Milline näeb välja sotsiaalselt kaasatud elu?
O'Brien (1989) kirjeldab sotsiaalset kaasatust viie olulise kogemusena:
- võimalus arendada suhteid ja kuuluda kogukonda;
- kontroll oma elu üle ning valikute tegemise võimalus;
- väärikuse kogemine väärtustatud sotsiaalsetes rollides;
- osalemine tavapärastes kogukonnaelu paikades ja tegevustes;
- võimalus panustada kogukonda oma oskuste, annete ja tugevustega (O'Brien, 1989, viidatud Knevel, 2024 järgi).
Cobigo ja kaasautorid (2016) lisavad, et sotsiaalne kaasatus hõlmab ligipääsu avalikele teenustele, võimalust täita väärtustatud rolle, tunnustust kogukonna liikmena ning kuulumist sotsiaalsetesse võrgustikesse, kus inimene nii saab kui ka pakub tuge (Cobigo jt, 2016).
Kuidas sotsiaalset kaasatust toetada?
Sotsiaalne kaasatus kujuneb inimese ja keskkonna vastastikuses mõjus. Selle toetamiseks on vaja nii individuaalseid kui ka ühiskondlikke muutusi. Olulised on:
- ligipääsetavad teenused ja tugisüsteemid;
- diskrimineerimise ja stigma vähendamine;
- kogukondade tugevdamine;
- võimalused õppimiseks, töötamiseks ja osalemiseks;
- inimeste tugevustele ja võimetele keskenduv lähenemine;
- kogemusliku teadmise väärtustamine;
- kogukondlike võrgustike ja loomuliku toetuse tugevdamine (Cobigo jt, 2016; Simplican jt, 2015; Wilken, 2021).
Taastumisorientatsiooni vaates ei ole keskmes inimese diagnoos või puue, vaid tema tugevused, eesmärgid ja võimalused osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus. Sotsiaalne kaasatus tähendab seega rohkemat kui teenuste kättesaadavust – see tähendab võimalust kuuluda, panustada, olla väärtustatud ning elada tähenduslikku elu kogukonna liikmena (Knevel, 2024).
Allikas: https://thecare-network.com/social-inclusion/
Viited
Boardman, J. (2011). Social exclusion and mental health: How people with mental health problems are disadvantaged: An overview. Mental Health and Social Inclusion, 15(3), 112-121. https://doi.org/10.1108/20428301111165690
Cobigo, V., Brown, R., Lachapelle, Y., Lysaght, R., Martin, L., Ouellette-Kuntz, H., Stuart, H., & Fulford, C. (2016). Social inclusion: A proposed framework to inform policy and service outcomes evaluation. Intellectual and Developmental Disabilities, 4(4), 226-238.
Knevel, J. (2024). In the pursuit of inclusion. Utrecht: HU Utrecht University of Applied Sciences and University for Humanistics.
Knevel, J. (2024). Social inclusion. Õppematerjal, kohandanud J. P. Wilken, august 2024.
Levitas, R., Pantazis, C., Fahmy, E., Gordon, D., Lloyd, E., & Patsios, D. (2007). The multi-dimensional analysis of social exclusion. University of Bristol.
Schalock, R. L. (2004). The concept of quality of life: What we know and do not know. Journal of Intellectual Disability Research, 48(3), 203-216. https://doi.org/10.1111/j.1365-2788.2003.00558.x
Simplican, S. C., Leader, G., Kosciulek, J., & Leahy, M. (2015). Defining social inclusion of people with intellectual and developmental disabilities: An ecological model of social networks and community participation. Research in Developmental Disabilities, 38, 18-29. https://doi.org/10.1016/j.ridd.2014.10.008
United Nations Committee on the Rights of Persons with Disabilities. (2016). General Comment No. 4 on the right to inclusive education.
Wilken, J. P. (2021). The CARe-model: The relationship as the heart of good care. Relational Social Work, 5(1), 34-47.
Wright, N., & Stickley, T. (2013). Concepts of social inclusion, exclusion and mental health: A review of the international literature. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 20(1), 71-81. https://doi.org/10.1111/j.1365-2850.2012.01889.x